***

Tint
Voolab moondudes
maoks.

Sisalikud
sibavad salamahti
tubade lagedel.

Kusagil on alati
mustust.

Praod
põrandaplaatides
kurdavad
rasket saatust.

Olme lebotab
oleskledes
triibulisel diivanil.

Arvatavasti
nii peabki,
KÕIK
on ju hästi.

03.12.2008

Vaikuses öeldu...

Vihm
tõmbab aknale
jooni -

punktiirjooni...

justkui
lause lõppu
jääks järgi
midagi

mõtlikku...

Mida ta tahtis
öelda,

tundmatu morsena,
minust
kiirustas mööda.

Kas seda,
et alati peale
head
tuleb midagi
halba

või hoopiski
vajas kastmist
mets
minu ukselävel ?

Vahest eksin
ses kõiges
ja vihm
tahtis sootuks
pesta

valu

minu luulest
välja...

Minekud...

Veel viivuks

VAATA...

ristuvate teede
põimikut

Seal seisan

unistused
pihkudesse surutult

nii väga

LOODAN...

et need pärlendavad
pisarad

end
Sinu teele
kalliskiviks kannavad

Kui Su hing peaks iial kurssi vajama

Mu südamesse
vargsi
söövitasid kannad

pakun vaid
üht vana
roostes võtit

hoia seda
ulgumerel
enesega ühes

las ta läidab
tule
minu majakasse

kuniks hing
mis pillutatud
võõrastesse lainetesse

astub üle
mustavate vete
oma radadele

Peaaegu Sinu oma

Läksid...

Kastanid-
need pudenesid
pihust...

põrmuks...
justkui õnne
poleks olnud

see sama
tuhk
nüüd mööda
põldu ulub

kaaslaseks
end Sinu
tuulte sisse punub...

kandes
kübemetes kaasas
minu palveid

öösiti
end tekiks
Sulle laotab

ja nii ma olen
alati...

peaaegu Sinu kõrval
peaaegu Sinu oma

tea,
pole iial väärinud
su sugust...

seepärast meil
ei ole
oma lugu

Vihavalss

Kutsun tuuled

sõsarad
tantsima
vihavalssi.

Tulete täna

lendate
üle mägede, orgude
ogaraks
lihtsate käskude
najal.

pilved põrutavad
bassina
teineteise põski

sesss...st...

Mina-
naine ning nõid
tahan

oma viha
valada maale

lõhesid lõigata
välkuma
tinttaeva tausta...

kas kuuled
lihane mats
minu väge

RÖÖKIMAS
keerise keskmeis
Sinu nime...

lõikan su ära

lõikan päevast

ööst

enese seest...

vaevatud maailma
sigidik

tänasesss...st

.

Tulid vihmadele varbad ja valud

Neil päevil
olid sinised
silmad ja sukad
ning minul
paljad
siidised kannad

Tulid vihmadele
varbad ja valud
ning minule
halvatud
marraskil tallad

Olid pilvedel
ninad ja nimed
ning minul
vallatud
punutud patsid

Tulid minekutele
taskud ja kirjad
ning minule
elust
arutud augud

Öö mil pole lõppu ega algust

Tähed
langevad maale
et suudelda
mändide latvu

ööl
mil pole lõppu
ega algust

lõugu
laksutab
vaid sundimatus

Vaikus
salamahti kõnnib
valguse värvides
hõljuvas keebis
leebetes nootides
ennast sõlmib

lahti
ootustes
pauside keelis

Mustale kivile
kusagil igatsus
kriidiga vinnab
nägude jooni

kingib
neile
oma hingetooni

Minu mina

Jätke mulle
minu mina...

ärge kandke
huultele
kirsipuna

las nad olla
luitund
sügisvahtra tooni

Tantsin
ennast üheks
sügisega...

tema
tujukas
tuulepäine

tütar...



Las see talv
must sõidab üle
las ta tuleb...

kannab
juustesse
karge halla


Igas kevades
tärkan...

värskeks allikaks
Sinu unisele
laubale


Suvepõua sülelusse
närbudes...

ootan
iseenda
varjudes

kuni taevas
ükskord nutab...

ennast
minu sisse


Ärge võtke
minult
minu mina...

Mercury

Sinu hääl
kummitamas
hinge
alatoonides

näen...

pärdik laval
üritab
end sobitada
baleriini pükstesse...

Säilitades
helide nasaalsuse
veab mäkke
lugusid
mis pole
Tema kanda

kergemad said
tunda,
ehkki õrnalt
Sinu mekki

Raskemad jäid
kaugele
seljataha seisma.

Ta polnud
niru ega kribu
vaid hoopis

mina
leian nagu ikka :

Sinu
surematuks tunnistatud
eluloole
pole vaja järjejutte
luua


20.09.2008

Vaadates maailmale silma

Nööbin
ennast lahti

võõra
pilgu ees

olen alasti...

Tahad,
annan
sulle lugeja
oma suurima
pisara

see kosub,
kasvab...

vaadates
maailmale silma...

Ta hingab

lainetab,
loksub
ning kukub
triljoniks
jõeks ja järveks
sinu sisse
ning ümber

siis võiksin
surra
sinu ukselävel
kuivaks imetuna...

***

Tahaksin...
kaissu pugeda

teki...
üle enda
vinnata...

enam...
mitte ärgata

võiksid olla...
viimane

minu südant...
tundmas
peksmas ennast...
vastu seina...
ribadeks

11.09.2008

Täiskuul on täna ümber armurõngad.......

Sügis
kuldselt eputamas
sammutuules,
mind pärismaiseks
võttis iidne kass
must,
kõnelev,
varjudesse astuv.

Sind aimates
hoiatas...
Mind-
naist ning nõida
täiskuul on täna
ümber
armurõngad.

Vaikisin...
suu naljatlevas muiges,
enne hämarikku
keedan
kaitsvad konnasilmad
mustasõstravees,
nii hoian oma südant
ühes tükis

Kassi saadan
laternaks...
ning kaitsjaks,
et raba
Sind...
ei rabaks
enne mind

Koldesse
sean tule,
ukse avan
tulek...
oli vaikne
just nagu ikka...
sõnad kajamas
vaid silmapõhjades

siis Sinu riided
riputasin truubile
ja kuulsin
kuidas...
sirgu langes
nende rüht
ning kudedesse
kulges
sooja hõngu.

Aeg
hoolimatul sammul
liikus
nina püsti
edasi
kuid meie
kuulutasime...
tol igihaljal hetkel
siiski
taktid
endi omaks.......

07.09.2008

***

Jalgupidi põrandasse naelutame
kurku tõusnud eilse vaevatuse.
Mõla pöörlemisse paelutame
pärivoolu sõudva endi kaelatuse.

Lainelise peegelklaasi kumerused
peegeldavad tänavatel uskumisi.
Majad need on meite tugevused
loome märkamata ürgse kustumisi.

Päevad õppisid meilt selgeks pimesiku
rebenenud nartse silmil kandes.
Kuni tunned ihu hellitlemas videviku
mustavalge kirju hämariku valges.

Vaikselt oma kümmet sõrme piidled
lootes leida kahte tiiba luigesulgset.
Unistuses seitsmes taevas tiirled
imetlemas tähte lummavkuldset.

06.09.2008

Naised, pange prioriteedid paika

Maailm on mokas
naine...
ei vajagi enam
ainult...
kodu ja kardinaid

Kujutad ette ?

Statistika ütleb -
selgelt...
kolle on
prioriteet,
minu naine
viriseb
lõputult ikka...

Tema seletab
kõikjal,
kõigest,
mõttetust,
sõprade uuest titest.

Räägib,
et tahab
rääkida.

Kas mõistad ?

MINUGA ....

No kurat...
ma ju kuulan
isegi...
seda loba
kakskümmendneli-seitse,
puhkusest puhkan
tööjuures.

Kas ma
pole...
teeninud välja,
üht ordenit
helkima,
oma...
D- korviga rinda,
tõstsin...
Eestimaa iivet
sõjas...
käin iga päev,
ma olen...
tegelikult

SUPERMEES....

03.09.2008

Vanaemale (aitäh, et üldse kunagi olid)

Mälestus mattub
kuldkollaste
lehtede alla,
Sinu ruugele hingele
iga sügis
neid kallab.

Eelmisel nädalal riisus
lehti...
Su pilgult Keegi
pakkudes minule
assortiikomme,
võtan...
tänan siis veelgi

ehkki
viimaseid vihkan,
õõnestas...
hoopiski seest
tänu -
nostalgia, Sinu,
salaja Temagi eest.

Vana on aeg
mil nägime,
teineteist...
päriselt olemas.
Muud ei olnud
ju vajagi,
öösel...
Sind kuulda
tulemas...

Sügis...
sammudes sahises,
kandis sinna ...
kus ajad ei rutta,
Sinu kotta.
Viimaks...
vaikus veel silitas
hõbedast,
hella tukka.

02.09.2008

Hullus, või siis mitte...

Tean,
selles hiies
üsnagi vana,
vaikiv ning kiives
hurtsik...
võiks öelda ka maja.
Ürgsed...
vanade aegade naised
ta selliseks lõid.

Puudu ...
vaid кошка
ning kanajalad.
Luud...
raagudest tolmu
aevastab
uksetaga
teades, et tulen
kordi kolm
MINA -
naine ning nõid.

Tõstan...
väsinud pürsti
lendu...
mängima peitust,
uute aegade vürstiga.
Seda võimatult vallatut
seiklust...
hulluseks pidada võib.


30.08.2008

Kas mäletad?....... Ma mäletan, peaks koristama

Sinu jälgedesse
astusin
ma oma samme,
tookord ammu.

Kas mäletad -
mu jalg...
kakskolmandikku
Sinu omast
täiuslikult täitis
tühimikku.

Ja mina
mäletan...
veel täna,
punasesse
raamatusse
kantud hetke,
mil ütlesin...
et armastan
Sind rohkem
kui taevas tähti.

Nüüd täna,
seisan ...
kolm sammu
Sinu seljataga
keerad ennast
sadakümme kraadi.
Rohkem...
pole vaja,
siis tunnen
Sinu ära
minevik ja olevik
sulanduvad üheks
tumevalgeks hetkeks
vihmasajus
ning valgus näitab
ausalt ...
oma värve

Siiski...
olen katki,
just nagu eile.
Saetud kaheks
viikvõrdseks pooleks
ning saagimise puru
veel taldadele kleepub.

Ma peaksin koristama,
homme...

25.08.2008

Pusa

Südame Ja kõrisõlme
vahel ...

Pesa...
pununud on Pusa,
kes hingata ei lase.

See sinder õige kaval,
end sättis sügavale,
Elutsema...

Nüüd olen unustanud,
eilsed tavad.
ja siiski...

üha enam,
silmapiiril,
erevalges kirjas,
küsin...

endalt...

kas neelata
ta alla...

või hoopis
välja...

21.08.2008

Nemad ei võitnud kedagi

Laste,
pihkudes pisarad,
Osseetia
kodudes väikestes.

Klirinal kukkuvad,
lõikavad...

vaikuse sisse
haavandid...

Nemad
ei võitnud
KEDAGI

kaotasid
isasid...
emasid...

16.08.2008

Latiinode ilased keeled

Need latiinode ilased keeled,
oleks lakkund mind,
eile pooleks.
Peas oli poolteist mõtet
pool olid Sina
ja üks...
latiinode ilased keeled.
Eestimaa kuivik võitis,
mahlase sisuga,
kolm-null
latiinode kahjuks...
Järgmine kord,
kui kohtume,
premeerin Teda,
Minuga...

10.08.2008

Põlesin põuaseks põlluks

Kärisen rabedalt
viieks.
Ei tahtnudki olla,
Mina,
naerupall päike.

Põlesin põuaseks põlluks.
Enese varemeil seisan
kaaslaseks
räbaldund rõivad,
Tuulega lehviv
tolmune hing.

06.08.2008

Aitäh

Mu kurvastuse
mitu värvi,
lõid võbelema
vikerkaareks,
Siis andsin...
killukese endast

Ja kui,
ei oleks
Sind,
ei teaks,
et maailmas on
kamaluga head
sulgpehmet,
kerget hellust,
muinasjutu maad.

Su pihku...
mahub rõõm
ning teise mure.
Need küsimata jagad
Mu sülelusse.

Ja kui,
ei oleks
Sind,
ei teaks,
et õnn on
vannivahu sees,
liiglihtsas sõnas,
kulutatud fraasides.

Andes...
vastu mitu sain.

04.08.2008

Siidised sõnad

Täna ei kuule,
naabrid,
Su ohkeid.
Vihm...
mängib katusel
lohet.

Ise,
Ma tahtsin.
Tahan...
veel praegu,
tunda,
Su tundmata
keha.

Siidised sõnad,
tulid ja läksid.
Sina...
ei olnudki
parem.

(Kuupäev teadmata)

Kõiges on süüdi jänes

Voolida savist
ilu...
kauneid kunste
ja mune.

Puhuda elule
kulunud kummut.

Hingata ühte
sajase seinaga,
kuulda...
Tema
muistseid jutte.

Katsuda rammu
jändriku puuga,
kaks korda mind

ja veel...

Jänes on ees
ning sees...

23.07.2008

Virvatuluke

Vahel on nii,
et kastemärga muru

POLE OLNUDKI

ja mõnikord
ma näen,
kuis männid
maigutavad suid

NING ELU

on kõigest
virvatuluke.

04.07.2008

Võlg on võõra oma...

Karman
Mina
Kera

Kannan
elu
iva

Maksan
oma
võla

Uus on tagataskus...

01.07.2008

Suveöö

Soe suveöö
mu meeles,
hellitab ja paitab.

Suur ruut
mu toal,
on õite valla.

Kuulan-
konn ja tirts,
serenaadi laulmas.

Õhk täis,
on lämmatavat hingust
ning tähti,
minu voodi.

Homme,
juba homme
vannun sulle enda,
igaveseks anda

22.04.2008

Kiived

Kiived-
elus eneses
ja minus.

Riukalik
on kiva,
ning tolmust
tõuseb iva.

Üksindus ma sätin,
käed su rinnal risti.

Kevad-
puista üle,
õu ja tuba,
oma imedega.

***

Kui elu hakkab kiiva kiskuma ning meeli riivab iga pisiviga. Ootan ja otsin, et tolmust tõuseks iva. Iga teele jäetud kiva on justkui kukkumiseks loodud.
Kevad, imearmas, külvab õue päikesega üle. Akendest ta piilub vargsi tuppa, kuid ei sammukestki enam. Tema näeb, meil on hoopis teine külaline majas.
Üksindus kummitab - küsimustes, vastustes ja mõtteteras. Kuulen kutsumata külalise sahisevaid samme. See on hetk mil täitub karikas ja mõõdupuul lõpeb mõõt, võtan kokku selle viimase eneses ja ütlen "EI"

15.04.2008

Maetud aare

Längus puude alla,
maetud aare-
unistused, tegemata teod.

aeg, see vannub alla,
seisab tardumuses kalm.

Siiski,
kuigi harva...
laululinnud pajatavad,
igal hilissuvel
kullatolmu lendleb.

Koltund lehtedega ühtes,
keerleb vaid
mu unelm.

19.03.2008

Isa (Rõõm)

Isa sa tulid,
õues on pime.
Väikeste jalgade
pladin.

Ootus sai otsa,
polegi uni.
Su lõhn ja habe-
nii kare.

Helisev helk,
väsinud silmis
paitamas tüdriku
palet.

Vaata, oh vaata,
isa ma tegin
sulle sellise
KALLI.

07.03.2008

Alasti

Vaikin,
vahin ja vabisen.

Selge,
ürgne,
erootika.

Siivsalt,
soojalt,
kaunilt ja alasti.

Aktid,
hommikud,
padjad ja punapead.

Õhates ihkan
ennastki sinna.

26.06.2008

Kus kus on kodu,
kus kus on minu kodu.
Kodu on kaugel
ja kodus on soe.

Kodus on kell,
mille seier ei liigu.
Aeg peatub,
koos minuga.
Aeg seisab,
koos minuga.

Sammal tunneb
mu samme.
Tuul teab
mu lõhna.
Kodu tunneb
mu ära.
Kodu teab
mu mõtteid.

Kaugelt hõikab,
tule, tule ruttu.

Hullemast hullem,
veel hullem -
kaotsi läind
mõtete meri.
Sõnade sõnad
mis surid,
kaiguvad
tuules ja puudes.
Viimased
laulavad tasa,
ette su
viimaseid viise,
viimsemast
viimsemaid soove.

Unistuse ilu,
klaasikillu puru.
Vanunud vill,
katmas ihu,
kriibib risu.

Anna aega,
anda sisu,
siluda võlu,
karta tunda,
hirmu kisa,
valu kiunu.

Oli enne,
kuskilt kuulsin
naeru naeru.
Nutu nutt
tuli, tuli hiljem.

Mäng

Üht mängu
mängima,
kaks võõrast -
hing ja ihu
kokku pandi.
Ihu nõrk
ja kõdunev,
hinge vangivalvuriks.
Vaim see
vana patune,
igavene mõistatus.
Kuradima nadikael,
ihu üle kavaldas.