Kiived

Kiived-
elus eneses
ja minus.

Riukalik
on kiva,
ning tolmust
tõuseb iva.

Üksindus ma sätin,
käed su rinnal risti.

Kevad-
puista üle,
õu ja tuba,
oma imedega.

***

Kui elu hakkab kiiva kiskuma ning meeli riivab iga pisiviga. Ootan ja otsin, et tolmust tõuseks iva. Iga teele jäetud kiva on justkui kukkumiseks loodud.
Kevad, imearmas, külvab õue päikesega üle. Akendest ta piilub vargsi tuppa, kuid ei sammukestki enam. Tema näeb, meil on hoopis teine külaline majas.
Üksindus kummitab - küsimustes, vastustes ja mõtteteras. Kuulen kutsumata külalise sahisevaid samme. See on hetk mil täitub karikas ja mõõdupuul lõpeb mõõt, võtan kokku selle viimase eneses ja ütlen "EI"

15.04.2008