Minu mina

Jätke mulle
minu mina...

ärge kandke
huultele
kirsipuna

las nad olla
luitund
sügisvahtra tooni

Tantsin
ennast üheks
sügisega...

tema
tujukas
tuulepäine

tütar...



Las see talv
must sõidab üle
las ta tuleb...

kannab
juustesse
karge halla


Igas kevades
tärkan...

värskeks allikaks
Sinu unisele
laubale


Suvepõua sülelusse
närbudes...

ootan
iseenda
varjudes

kuni taevas
ükskord nutab...

ennast
minu sisse


Ärge võtke
minult
minu mina...

Mercury

Sinu hääl
kummitamas
hinge
alatoonides

näen...

pärdik laval
üritab
end sobitada
baleriini pükstesse...

Säilitades
helide nasaalsuse
veab mäkke
lugusid
mis pole
Tema kanda

kergemad said
tunda,
ehkki õrnalt
Sinu mekki

Raskemad jäid
kaugele
seljataha seisma.

Ta polnud
niru ega kribu
vaid hoopis

mina
leian nagu ikka :

Sinu
surematuks tunnistatud
eluloole
pole vaja järjejutte
luua


20.09.2008

Vaadates maailmale silma

Nööbin
ennast lahti

võõra
pilgu ees

olen alasti...

Tahad,
annan
sulle lugeja
oma suurima
pisara

see kosub,
kasvab...

vaadates
maailmale silma...

Ta hingab

lainetab,
loksub
ning kukub
triljoniks
jõeks ja järveks
sinu sisse
ning ümber

siis võiksin
surra
sinu ukselävel
kuivaks imetuna...

***

Tahaksin...
kaissu pugeda

teki...
üle enda
vinnata...

enam...
mitte ärgata

võiksid olla...
viimane

minu südant...
tundmas
peksmas ennast...
vastu seina...
ribadeks

11.09.2008

Täiskuul on täna ümber armurõngad.......

Sügis
kuldselt eputamas
sammutuules,
mind pärismaiseks
võttis iidne kass
must,
kõnelev,
varjudesse astuv.

Sind aimates
hoiatas...
Mind-
naist ning nõida
täiskuul on täna
ümber
armurõngad.

Vaikisin...
suu naljatlevas muiges,
enne hämarikku
keedan
kaitsvad konnasilmad
mustasõstravees,
nii hoian oma südant
ühes tükis

Kassi saadan
laternaks...
ning kaitsjaks,
et raba
Sind...
ei rabaks
enne mind

Koldesse
sean tule,
ukse avan
tulek...
oli vaikne
just nagu ikka...
sõnad kajamas
vaid silmapõhjades

siis Sinu riided
riputasin truubile
ja kuulsin
kuidas...
sirgu langes
nende rüht
ning kudedesse
kulges
sooja hõngu.

Aeg
hoolimatul sammul
liikus
nina püsti
edasi
kuid meie
kuulutasime...
tol igihaljal hetkel
siiski
taktid
endi omaks.......

07.09.2008

***

Jalgupidi põrandasse naelutame
kurku tõusnud eilse vaevatuse.
Mõla pöörlemisse paelutame
pärivoolu sõudva endi kaelatuse.

Lainelise peegelklaasi kumerused
peegeldavad tänavatel uskumisi.
Majad need on meite tugevused
loome märkamata ürgse kustumisi.

Päevad õppisid meilt selgeks pimesiku
rebenenud nartse silmil kandes.
Kuni tunned ihu hellitlemas videviku
mustavalge kirju hämariku valges.

Vaikselt oma kümmet sõrme piidled
lootes leida kahte tiiba luigesulgset.
Unistuses seitsmes taevas tiirled
imetlemas tähte lummavkuldset.

06.09.2008

Naised, pange prioriteedid paika

Maailm on mokas
naine...
ei vajagi enam
ainult...
kodu ja kardinaid

Kujutad ette ?

Statistika ütleb -
selgelt...
kolle on
prioriteet,
minu naine
viriseb
lõputult ikka...

Tema seletab
kõikjal,
kõigest,
mõttetust,
sõprade uuest titest.

Räägib,
et tahab
rääkida.

Kas mõistad ?

MINUGA ....

No kurat...
ma ju kuulan
isegi...
seda loba
kakskümmendneli-seitse,
puhkusest puhkan
tööjuures.

Kas ma
pole...
teeninud välja,
üht ordenit
helkima,
oma...
D- korviga rinda,
tõstsin...
Eestimaa iivet
sõjas...
käin iga päev,
ma olen...
tegelikult

SUPERMEES....

03.09.2008

Vanaemale (aitäh, et üldse kunagi olid)

Mälestus mattub
kuldkollaste
lehtede alla,
Sinu ruugele hingele
iga sügis
neid kallab.

Eelmisel nädalal riisus
lehti...
Su pilgult Keegi
pakkudes minule
assortiikomme,
võtan...
tänan siis veelgi

ehkki
viimaseid vihkan,
õõnestas...
hoopiski seest
tänu -
nostalgia, Sinu,
salaja Temagi eest.

Vana on aeg
mil nägime,
teineteist...
päriselt olemas.
Muud ei olnud
ju vajagi,
öösel...
Sind kuulda
tulemas...

Sügis...
sammudes sahises,
kandis sinna ...
kus ajad ei rutta,
Sinu kotta.
Viimaks...
vaikus veel silitas
hõbedast,
hella tukka.

02.09.2008