Vaikuses öeldu...

Vihm
tõmbab aknale
jooni -

punktiirjooni...

justkui
lause lõppu
jääks järgi
midagi

mõtlikku...

Mida ta tahtis
öelda,

tundmatu morsena,
minust
kiirustas mööda.

Kas seda,
et alati peale
head
tuleb midagi
halba

või hoopiski
vajas kastmist
mets
minu ukselävel ?

Vahest eksin
ses kõiges
ja vihm
tahtis sootuks
pesta

valu

minu luulest
välja...

Minekud...

Veel viivuks

VAATA...

ristuvate teede
põimikut

Seal seisan

unistused
pihkudesse surutult

nii väga

LOODAN...

et need pärlendavad
pisarad

end
Sinu teele
kalliskiviks kannavad

Kui Su hing peaks iial kurssi vajama

Mu südamesse
vargsi
söövitasid kannad

pakun vaid
üht vana
roostes võtit

hoia seda
ulgumerel
enesega ühes

las ta läidab
tule
minu majakasse

kuniks hing
mis pillutatud
võõrastesse lainetesse

astub üle
mustavate vete
oma radadele