Sinu varjule viskun

Sinu varjule viskun,
veel soe on minekust
hall hingus.

Jääb üle
mantli hõlmas
hõõgvel hoida viimast
ja paluda

ent
mitte saada
vastust...

Heidan asemele
lootuses Sind leida
tekist,
mis kord on põiminud
me teedest
sõlmumisepunkti...

ja jälle -
ning üha ja aina
paluda...

ent iial enam
mitte saada

vastust...

Väärt väär

Kerakesel
olema ju peaks
üks äär
ning väär
võiks elada

just tolle perve pääl

Sääl vaade kindlasti
paar miljonit
on väärt
paar miljonit
sokisäärt

JAH

Ja mida kõike
pole väärt
üks vaade vaadatuna
väära
küljepääl

***

Tint
Voolab moondudes
maoks.

Sisalikud
sibavad salamahti
tubade lagedel.

Kusagil on alati
mustust.

Praod
põrandaplaatides
kurdavad
rasket saatust.

Olme lebotab
oleskledes
triibulisel diivanil.

Arvatavasti
nii peabki,
KÕIK
on ju hästi.

03.12.2008

Vaikuses öeldu...

Vihm
tõmbab aknale
jooni -

punktiirjooni...

justkui
lause lõppu
jääks järgi
midagi

mõtlikku...

Mida ta tahtis
öelda,

tundmatu morsena,
minust
kiirustas mööda.

Kas seda,
et alati peale
head
tuleb midagi
halba

või hoopiski
vajas kastmist
mets
minu ukselävel ?

Vahest eksin
ses kõiges
ja vihm
tahtis sootuks
pesta

valu

minu luulest
välja...

Minekud...

Veel viivuks

VAATA...

ristuvate teede
põimikut

Seal seisan

unistused
pihkudesse surutult

nii väga

LOODAN...

et need pärlendavad
pisarad

end
Sinu teele
kalliskiviks kannavad

Kui Su hing peaks iial kurssi vajama

Mu südamesse
vargsi
söövitasid kannad

pakun vaid
üht vana
roostes võtit

hoia seda
ulgumerel
enesega ühes

las ta läidab
tule
minu majakasse

kuniks hing
mis pillutatud
võõrastesse lainetesse

astub üle
mustavate vete
oma radadele

Peaaegu Sinu oma

Läksid...

Kastanid-
need pudenesid
pihust...

põrmuks...
justkui õnne
poleks olnud

see sama
tuhk
nüüd mööda
põldu ulub

kaaslaseks
end Sinu
tuulte sisse punub...

kandes
kübemetes kaasas
minu palveid

öösiti
end tekiks
Sulle laotab

ja nii ma olen
alati...

peaaegu Sinu kõrval
peaaegu Sinu oma

tea,
pole iial väärinud
su sugust...

seepärast meil
ei ole
oma lugu