Peaaegu Sinu oma

Läksid...

Kastanid-
need pudenesid
pihust...

põrmuks...
justkui õnne
poleks olnud

see sama
tuhk
nüüd mööda
põldu ulub

kaaslaseks
end Sinu
tuulte sisse punub...

kandes
kübemetes kaasas
minu palveid

öösiti
end tekiks
Sulle laotab

ja nii ma olen
alati...

peaaegu Sinu kõrval
peaaegu Sinu oma

tea,
pole iial väärinud
su sugust...

seepärast meil
ei ole
oma lugu