Vanaemale (aitäh, et üldse kunagi olid)

Mälestus mattub
kuldkollaste
lehtede alla,
Sinu ruugele hingele
iga sügis
neid kallab.

Eelmisel nädalal riisus
lehti...
Su pilgult Keegi
pakkudes minule
assortiikomme,
võtan...
tänan siis veelgi

ehkki
viimaseid vihkan,
õõnestas...
hoopiski seest
tänu -
nostalgia, Sinu,
salaja Temagi eest.

Vana on aeg
mil nägime,
teineteist...
päriselt olemas.
Muud ei olnud
ju vajagi,
öösel...
Sind kuulda
tulemas...

Sügis...
sammudes sahises,
kandis sinna ...
kus ajad ei rutta,
Sinu kotta.
Viimaks...
vaikus veel silitas
hõbedast,
hella tukka.

02.09.2008