Hullemast hullem,
veel hullem -
kaotsi läind
mõtete meri.
Sõnade sõnad
mis surid,
kaiguvad
tuules ja puudes.
Viimased
laulavad tasa,
ette su
viimaseid viise,
viimsemast
viimsemaid soove.

Unistuse ilu,
klaasikillu puru.
Vanunud vill,
katmas ihu,
kriibib risu.

Anna aega,
anda sisu,
siluda võlu,
karta tunda,
hirmu kisa,
valu kiunu.

Oli enne,
kuskilt kuulsin
naeru naeru.
Nutu nutt
tuli, tuli hiljem.

Mäng

Üht mängu
mängima,
kaks võõrast -
hing ja ihu
kokku pandi.
Ihu nõrk
ja kõdunev,
hinge vangivalvuriks.
Vaim see
vana patune,
igavene mõistatus.
Kuradima nadikael,
ihu üle kavaldas.