Peaaegu Sinu oma

Läksid...

Kastanid-
need pudenesid
pihust...

põrmuks...
justkui õnne
poleks olnud

see sama
tuhk
nüüd mööda
põldu ulub

kaaslaseks
end Sinu
tuulte sisse punub...

kandes
kübemetes kaasas
minu palveid

öösiti
end tekiks
Sulle laotab

ja nii ma olen
alati...

peaaegu Sinu kõrval
peaaegu Sinu oma

tea,
pole iial väärinud
su sugust...

seepärast meil
ei ole
oma lugu

Vihavalss

Kutsun tuuled

sõsarad
tantsima
vihavalssi.

Tulete täna

lendate
üle mägede, orgude
ogaraks
lihtsate käskude
najal.

pilved põrutavad
bassina
teineteise põski

sesss...st...

Mina-
naine ning nõid
tahan

oma viha
valada maale

lõhesid lõigata
välkuma
tinttaeva tausta...

kas kuuled
lihane mats
minu väge

RÖÖKIMAS
keerise keskmeis
Sinu nime...

lõikan su ära

lõikan päevast

ööst

enese seest...

vaevatud maailma
sigidik

tänasesss...st

.

Tulid vihmadele varbad ja valud

Neil päevil
olid sinised
silmad ja sukad
ning minul
paljad
siidised kannad

Tulid vihmadele
varbad ja valud
ning minule
halvatud
marraskil tallad

Olid pilvedel
ninad ja nimed
ning minul
vallatud
punutud patsid

Tulid minekutele
taskud ja kirjad
ning minule
elust
arutud augud

Öö mil pole lõppu ega algust

Tähed
langevad maale
et suudelda
mändide latvu

ööl
mil pole lõppu
ega algust

lõugu
laksutab
vaid sundimatus

Vaikus
salamahti kõnnib
valguse värvides
hõljuvas keebis
leebetes nootides
ennast sõlmib

lahti
ootustes
pauside keelis

Mustale kivile
kusagil igatsus
kriidiga vinnab
nägude jooni

kingib
neile
oma hingetooni